Kolmas Poolaeg

Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest. Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas: „Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid. Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“ Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust,

FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust. Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda. Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled. Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga. Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis

Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi:

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti p

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarna

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi al

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb v

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jal

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 k

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ü

Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak vastas Õhtulehe stuudios küsimusele, kas koondise peatreeneri Thomas Häberliga eelmisel aastal lepingu pikendamine oli viga, niimoodi: „Tagantjärele tark on maru lihtne olla. Kui vaadata selle nurga alt, kuidas läks, siis loomulikult oli. Aga kui vaadata teise nurga alt, siis (vastasel juhul) ei oleks me seda ju teada saanud. Ju oleks sel juhul jäänud midagi kripeldama.“ Šveitslase Eestisse toodu kohta lausus ta: „Saime kultuuri ja arusaamist teatud asjadest. Saime Balti turniiri võidu. Ta aitas meie treenereid koolitustele. Aga kas me saime seda silda? Pigem mitte. Selle jaoks oleks läinud vaja paremaid sportlikke õnnestumisi. Sammukese pigem astusime, aga ju oleks tahtnud suuremat.“ Pohlak sõnas, et Konstantin Vassiljevi ja Venemaa-skandaali ajel ei olnud alaliidu juhatus polariseerunud. Samas tunnistas ta:„Tõsi, kommunikeerimise nurga alt saab alati vigu leida. Kui mingi jama püsti on, ju oleks seda saanud mingil moel vältida. Oleks kasvõi Kostjale sõnad peale

„Kolmanda poolaja“ jalgpallisaates käisid külas Marko ja Patrik Kristal. Kui esimese nime teab ilmselt iga Eesti jalgpallisõber, siis suurte sammudega tallab isa jälgede kõrval oma rada sisse ka 16aastane poeg Patrik. Patrik liitus Levadiaga tulede-vilede saatel juba 14aastase poisina, kui talle korraldati pressikonverents ja tehti sellest sündmus. Pärast kaht hooaega Levadias liikus ta tänavu edasi liigarivaali Paide Linnameeskonda, kus ta on mänginud juba rohkem kui Levadias kokku ja saanud kirja ka oma Premium liiga karjääri avavärava. Novembris 16. sünnipäeva tähistanud Kristal on end näitamas käinud muuhulgas Belgradi Crvena zvezdale, Müncheni Bayernile, Karlsruhele, Midtjyllandile ja Valenciale. Podcastis ei kinnitatud, ent ei lükatud ka ümber tõsiasja, et suvel võib olla kuulda uudiseid. „Ma arvan, et kui üldiselt võtta, siis teame Patriku karjääri ette viieks aastaks. See on loomulikult spekulatsioon, aga kõige rääkimiseks pole õige aeg,“ ütles Marko. „Olen saanud aru, et akadeemias trenni tehes a

Ragnar Klavan teeb ja jõuab: Kalevi jalgpalliklubi juhib ta presidendina ja aitab mängijana väljakul, värskelt lisandus roll alaliidu juhatuses, igapäevaselt tuleb täita isakohustusi. Kõigest sellest – eriti aga Klavani mõtetest, mida Eesti jalgpall arenguks vajab – tuleb juttu Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Klavan ütleb muuhulgas: „Ma ei taha teha kriitikat inimeste suhtes, kes Eesti jalgpalli panustavad. Aga kui vaatame, kuidas mõni väike riik ükspuha millisel elualal on edu saavutanud, siis näeme: esimene eeldus on ühtsus. Minu selge tunnetus on, et meil kehtib see vana eestlaste ütlus: kõige parem toit on teine eestlane. Ma soovin, et saaksime sellest kompleksist ja suhtumisest vabaks ning mõistaksime, et ühtsetena oleme suutelised väga suurteks tegudeks. Nagu tegi näiteks Island, muutes kogu oma süsteemi üheaegselt. Kui meil seda ühtsust ei ole, siis ongi väga raske.“ Räägime ka Konstantin Vassiljevi juhtumist, Eesti jalgpalli juhtimismudelist ning mõistagi Klavani juba tehtust, teoksil ole

Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ külas käinud Konstantin Vassiljev rääkis seal muuhulgas ka eelmise aasta alguses aset leidnud pildiskandaalist, kus Eestit jalgpallilegendid olid samas õllelauas Venemaa koondise peatreeneri Valeri Karpiniga. Pildi paiskas eetrisse Andrei Stepanov ning seal olid lisaks Vassiljevile, Karpinile ja Stepanovile ka praegune koondise mängija Sergei Zenjov, toonane abitreener Andres Oper ning veel ka endised koondislsaed Igor Morozov, Sergei Pareiko, Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev ja Artur Kotenko. Pärast pildi avaldamist esinesid Vassiljev, Zenjov ja Oper ühisavaldusega, kus öeldi, et sõjale pole õigustust, aga ei valitud pooli.

Eesti jalgpalli legendide legend Konstantin Vassiljev käis "Kolmanda poolaja" taskuhäälingus külas ja rääkis kõige olulisematel teemadel. Kuidas on ikkagi nii, et Eesti koondise sisekliima on hea, aga tulemused kehvad? Mida arvab Vassiljev Poola käest saadud kaotuse järel toimunud kurikuulsast Oliver Jürgensi intervjuust? "Kindlasti oleme kõik kogu aeg pettunud ja siin pole midagi varjata. Aga see, mis kogu aeg õhus - kas treenerit vahetada? Kas keegi annab garantii, et see hakkaks toimima? See on kahe otsaga asi. Mängijad on ju samad," arutles Vassiljev. Räägime ka Floras toimuvast, kes on hooaega alustanud ühe võidu, kahe viigi ja ühe kaotusega. Vassiljev sõnas, et riietusruumis on asjad korras ka seal, ent ta pole sugugi rahul suurema osa noormängijatega, kes ei kasuta kätte kukkunud võimalust piisavalt hästi ära. UEFA Pro koolitust läbiv 157kordne Eesti koondise internatsionaal näeb end tulevikus kõrgel tasemel treenerina. Kuidas on ta selleks valmis ja kas on juba teada, milline on treener Vassiljevi

Karl Jakob Hein (21) on alles verinoor väravavaht, kuid jõudnud kuue Londoni Arsenalis veedetud aastaga nuusutada absoluutsel kõrgtasemel jalgpalli ja tõusnud Eesti koondise vaieldamatuks esikindaks. Nüüd on ta leping Arsenaliga lõppemas ja õige pea selgub, millise suuna Heina karjäär võtab. Mõistagi räägime Heinaga Õhtulehe jalgpalli-podcast'is „Kolmas poolaeg“ Eesti koondisest ning ka neljapäevaõhtusest suurest lahingust Varssavis. Aga keskendume ta teekonnale ja tulevikule Arsenalis. Heina intervjueerib Andres Vaher.

Premium liiga avanädalavahetuse kuumimaks meheks kerkinud Nõmme Kalju ründaja Alex Matthias Tamm on jalgpallur, kellest on juba aastaid oodetud ja loodetud. Kas nüüd on tema läbimurdehooaeg käes? 16aastaselt Premium liigas debüteerinud Tamm on tänaseks saanud 22aastaseks. Korra on ta proovinud kanda kinnitada Šveitsis Grasshopperis ehk samas klubis, kus praegu mängib Maksim Paskotši, aga tulutult. Tamm käis külas Õhtulehe jalgpalli-podcastis „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt oma tegmistest ja mõtetest ja unistustest. Muuhulgas saime teada, et ta pole sugugi üllatunud või pettunud, et tema roll koondises on seni olnud võrdlemisi väike. „Ma lõin [eelmisel hooajal] terve hooaja peale mänguliselt kolm väravat, kui penaltid välja jätta. See on väga vähe. See tekitas minu sees viha, sest ma vedasin isennast alt. Siis tekibki küsimus treenerites, et kui ma Eesti liigas löön kolm, siis Rootsi ja [Victor] Lindelöfi vastu löön viis? Ei löö ju.“ Kuidas jäi ta rahule Plzeni Viktoria testimisega? Mida arvab t

Kodune jalgpallihooaeg on ukse ees ja Õhtulehe jalgpallipodcast „Kolmas poolaeg“ pärast puhkust tagasi eetris. Seisusele kohaselt saab esimese sõna õiguse tiitlikaitsja FC Flora uus-vana peatreener Norbert Hurt. Viimati kaheksa aasta eest Florat tüürinud ning seejärel spordidirektori ja abitreeneri rolle täitnud Hurt avab saates tagamaid, kuidas suhtub nii personaalsesse kui klubile osaks saanud kriitikasse, mõtestab lahti võitmise kultuuri ning kuivõrd on peatreenerile vajalik usalduskrediit. Pikemalt peatume Hurda kui treeneri kasvamisel ja muutumisel. Samuti avab ta täpsemalt, mil moel on teda mõjutanud Arno Pijpers („Temast sai mulle eeskuju.“) ja Aivar Pohlak („Ta on inimene, kelle sügavus on niivõrd suur.“) ning kas ta näeb end tulevikus pigem treeneri või näiteks jalgpalliliidu presidendina. „Kolmas poolaeg“ jõuab edaspidi eetrisse kaks korda kuus. Käesoleva osa saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

20aastane talendikas ründaja Murad Velijev on hooaja edenedes FCI Levadia esindusmeeskonnas korralikult kanda kinnitanud ja kuulub stabiilselt algkoosseisu. Ometi ei pruugi me Eestis sündinud ja kasvanud noormeest enam kunagi näha Eesti koondises. „Kolmanda poolaja“ vutisaates külas käinud Velijev rääkis oma taustast lähemalt. Tema mõlemad vanemad on aserid ja nii avanes talle kevadel kutse Aserbaidžaani U21 koondisesse. Seal on kõik nii hästi õnnestunud, et isegi kui novembris peaks Velijevi vastu huvi tundma Eesti A-koondise peatreener Thomas Häberli, siis jääks noormees ikka oma esialgsele valikule truuks. Miks? Velijev võrdleb elu Aserbaidžaani koondises ja Eesti noortekoondisetega, räägib oma vutiteekonnast, kahest aastast Saksamaal ning tänavusest Levadia-hooajast. Head kuulamist!

Eesti jalgpallis tuntakse ikka muret järelkasvu pärast. Kui praegused legendid eest ära langevad, kas siis alt tuleb ikka piisavalt talenti peale? Sellega seoses kutsus Õhtuleht „Kolmanda poolaja“ taskuhäälingusse külla mehe, kes kõigest 21aastaselt oma vutikarjääri ära lõpetas ja oli nõus sellest avalikult rääkima. Selleks tegelaseks on Daaniel Maanas, kes esindas erinevaid noortekoondiseid 18 mängus. Oma vutikarjääri alustas ta Tallinnas, aga kolis siis Tartusse, et Tammeka esindusmeeskonnaga trenni teha. Kui Tammekas stipendiaadi staatus läbi sai, proovis ta õnne Narva Transis, kus mullu profisaapad varna riputas. Nüüd mängib ta Team Helmi ridades oma lõbuks kolmandat liigat. Mis selle otsuseni viis? Kas ja kui palju on ta seda kahetsenud? Kas sellist otsust on lihtsam teha noore või vana sportlasena? Milline on "elu pärast"? Kõigest sellest ja paljust muust me Maanasega räägimegi. Head kuulamist!